Oli keskpäev ja katusel töötava peremehe haamrilöögid kõlasid nagu sammud haual. Asjaolu, et me kõik olime saabunud enam-vähem ühel ajal (kuigi tagantjärele ei ütleks, et pool-haldjas päriselt ikka "kohal" oli), võis tähendada ainult üht: just selle amatööride pundiga pidingi ma tühermaadesse korda looma minema.
Neid oli kolm. Pool-ork nägi välja nagu oleks ta tulest ja veest ja siis natukesest lambiõlist ja uuesti paarist tulest läbi käinud. Vähemalt tundus, et ta oskab relva õigetpidi käes hoida. Automaatselt tekkis võrdlus vana hundiga, kelle viimane soov on surra lahingus. Lootust oli.
Päkapikul oli habe ja amb. Midagi muud märkimisväärset tema puhul silma ei torganud. Teadsin, et oskusel tähelepanu vältida on meie ettevõtmises palju kasu ja olin meeldivalt üllatunud. Kuni tabasin ta silmis ja olemuses midagi, mis soovitas tungivalt tema poole mitte seljaga jääda. Pöörasin ettevaatlikult pilgu meie kolmandale kaaslasele.
Esimese asjana tõmbasin natuke sülge kurku ja kõhus hakkas imelikult keerama. Ma polnud veel kunagi kogenud sellist tunnet nagu mind sel hetkel valdas: totaalne äng ja lootusetus, sekka natuke kahetsust ja kaotusvalu. Minu ees seisis pool-haldjas, kes ilmselgelt polnud kunagi linnamüüride vahelt välja saanud; õlal nukker balalaika ja totralt optimistlik ilme ees. Lihast ja verest õnnetus. Astusin sammu tagasi talli suunas ja veel teisegi...
...kuni hooga avanes tareuks ja perenaine meid sööma kutsus ja enam vait ei jäänudki. Ta rääkis bandiitidest ja olukorrast ja oma mehest Olegist ja nende tulevikust ja sellest kui õnnelikud nad on, et meid appi saadeti. Ja ma nägin, kuidas tema entusiasm meid jälgides iga sõnaga ühe väiksemaks ja väiksemaks jäi, kuni lõpuks täiesti kadus ja asendus ohkamisega. Lalisedes midagi peatselt saabuvatest sõduritest, ronis ta oma mehe juurde. Mõne aja pärast oli lakast kuulda lakkamatut nuttu.
Aga mina oma otsuse teinud: bandiidid väärisid surma. Ainuüksi sellepärast, et nad olid bandiidid. Seepärast jätsin kamraadid majja pummeldama ja läksin meid ümbritseva kindlustise olukorda üle kaema. See oli loomulikult sitt, nagu kõik muu tol päeval (peale hautise, mis oli okei). Ülevaade olemas, tegin ma oma nahkadest ühte tervemasse vaatetorni aseme ja otsustasin välja puhata.
***
Tõustes oli tuju parem: õhus oli kättemaksu hõngu. Olukorraga ilmselt leppinud perenaine pakkus kosutavat söögipoolist ja mingi omamoodi lohutus oli vaadata ilmselges pohmakas pool-haldjat. Töötasime pool-orki ja päkapikuga välja varitsusplaani ning jäime ootele.
Meie sihtmärgid saabusid päises päevavalguses nagu peremehed. Kõik olid omal kohal: mina tallis, päkapikk kuuris, pool-ork värava taga kioskis ja pool-haldjas väravas bandiitidele lehvitamas... nägupihk.
Bandiitide liider tervitas meie diplomaati sõbraliku rusikalöögiga näkku ja lahing algas. Pool-ork kargas oma peidikust välja nagu iidne sõjajumal ja põhimõtteliselt sinna samasse kohe kukkus ka. Päkapiku ammunool sõi ennast kellegi reide ja minu oda langetas ühe hooletu jätise, kes mu peidikule liiga lähedale liikunud oli. Pool-haldjas rapsis oma sirbiga (sic!) ringi nagu Egiptuse armee puhkpilliorkestri dirigent.
Jõugu vuntsidega juht jõudis anda taganemissignaali, enne kui mu nool ta hobuselt paiskas. Jälitasin põgenejaid kuni lähima metsatukani, ent hirm oli andnud neile tiivad ja nii nad pakku pääsesidki. Kui ma tagasi Olegi poole jõudsin, olid raisakotkad lahinguväljalt juba üle käinud.
2-0, mõrtsukad. 2-0.
***
Järgmine päev tõi Olegile veelgi paremaid uudiseid: kohale jõudsid kauaoodatud soldatid Brevoyst. See tõik ei meeldinud miskipärast ei päkapikule, ei pool-haldjale. Kuna pool-ork vajas kosutust, otsustati võtta ette teekond läheduses elava posija juurde, kellel oli Olegi sõnul vahel tervendava mõjuga tinktuure pakkuda.
Posija oli kõike muud kui väärikas. Jõudes kiirelt järeldusele, et võlujoogid ajaksid meie eelarve pisut lõhki, suutsid pool-haldjas ja päkapikk sellegipoolest jälle topsi kukkuda. Tinutati terve öö läbi, hoolimata majakest ümbritsevatest ilmselgetest vihjetest, et bandiidid seda paika regulaarselt külastavad.
***
Pool-ork oli järgmiseks päevaks piisavalt kosunud, et saime viimaks võtta ette teekonna metsatukka, kuhu röövlinäod põgenenud olid. Paraku tulid kaasa ka teised kaks. Teekond sai olema pikk.
Viinahaisu aura oli üleval ka veel siis kui me lõpuks laagrisse heitsime. See hoidis meist eemal kõik metsaelanikud peale fee'de, kes arvasid on ilgelt vahva lülitiga mängida. Õnneks ei saanud pimedas ka balalaikat mängida.
***
Vahejuhtumisteta teekond jätkus ka järgmisel päeval kuni tee äärde unustatud vanker meie tähelepanu köitis. Ilmselgelt oli tegemist varitsusega, seepärast läks pool-haldjas kalkuleeritult sammul ja pistis käe vankrisse jäetud karulõksu. Kohe hakkasid lendama nooled.
Suundusime pool-orkiga võitlusse, ent vastaseid oli liiga palju ning nad tundsid oma metsa nagu oma ema ja õde. Kiirelt löödi meid uimaseks: kuulsin kukkudes veel vankri poolt tõusmas mängutoosi-helisid ja tundsin kirbet kahetsust, et pool-haldjas esimese asjana pead vankrisse ei pistnud.
Päkapiku ammukunst aga peletas vastased piisavalt eemale, et Näksu vilega kohale kutsuda. Vinnasin ennast hobusele ja aitasin enda selja taha ka pool-orki. Oli aeg lahkuda.
***
Järgmises osas:
Kui pool-ork saab noole selga, kas kukume mõlemad? Kes aitab hobusele päkapiku? Kas pool-haldjas enne vägistatakse ja siis tapetakse, või vastupidi?
